Täna öösel...

...ma sünnitasin :) 6 aastat tagasi, muidugi :) Kõik pildid, peale vaalaskala-pildi, on tehtud 27-ndal detsembril :)

Tänasest hommikust saab õhtul uue pildi lisada :)

24.12.2008

2008

2009

2010

2011

2012

2013

Ja nüüd magama! Tort on külmas, küünlad, kingitused ja fotokas on hommikuks valmis :)

Jõulud!

Hästi häid jõulupühi!

Igaühel on kingitused käes. Lapsed on asjadest õhinas ja ei jõua seda rõõmu endas hoida... Suurtele piisab selle kõige pealtvaatamisest ja juba saavadki nad osa jõulumüsteeriumist... Kunagi olime ise sellised, lapsed. Sünnipäevade eel lugesime külalisi ja kingitusi. Et mitu tuleb ja mitu tuuakse... Nüüd pole enam lugu, mida ja mitu tuuakse... Hoopis teised asjad loevad. Loeb see, kui südames on rahu.

Pimedus.

Ma just alles tõusin. No olgu, mõned tunnid tagasi, siis oli veel valge. Kell on 12 ja juba on pime. Midagi ei ole veel tehagi jõudnud peale hommikupudru ja -kohvi... Ja telekast tuleb "Naerata ometi"... Lastekodulaste elu, millest meil pole aimugi. Ma ei oska mõeldagi selles dimensioonis, milles nemad iga päev peavad hakkama saama... Kohe tuli mulle meelde sel aastal nähtud "Ma ei tule tagasi".. Nii erinevad filmid, kuid mõte on üks - igaüks meist vajab armastust. Olla hoolitud ja ise kellestki hoolida. Nii inimlik, kuid samas, kõige suurem ülesanne maailmas. Ja kõige raskem. Kõige raskem on näha ja kuulda ja tunda. Lubada endal tunda. Ja lubada endal seda ka jagada. Karta pole vaja. Nagu Coelho ühes oma raamatus ütles:"Kolmandalt korruselt kukkumine on sama valus kui sajandalt. Miks mitte siis ronida sajandale.."

Samad tegelased.

Mäletate lugu kahest Leelost, kes on mõlemad sündinud 27.12, ainult 2-aastase vahega? Ma värskendan teie mälu: Leelode lugu.

Ükskord ammu, kui ma oma Leelot alles ootasin, olin ma Pereklubi aktiivne liige - see on üks koht internetis, kus tulevased emmed saavad suhelda ja muljeid jagada. Igaljuhul oli mul seal allkiri mu blogi lingiga... Vahepeal Leelo sündis, ma muudkui blogisin :) (Teisest Leelost ja ta emast ma polnud kuulnud. Mitte kunagi.)

Kui minu Leelo hakkas juba aastaseks saama, kirjutas mulle blogisse üks naine, kes ütles, et tere, minul on ka tütar, kes on sündinud 27.12, küll 2a varem, ja ta nimi on ka Leelo ja me elame ka Pärnus... Ma mõtlesin, et keegi teeb nalja. Mismõttes ka Leelo? Ja sündinud ka 27.12?? Ja elavad Pärnus... Ma siiani ei usu, et selline kokkusattumine võimalik on. See on nii jaburalt tore!

Sellest ajast oleme teise Leelo emaga väga head sõbrannad. Kas üldse teisiti oleks saanudki? :) Ja Leelod kasvavad kohutava kiirusega...

Vaadake ise, kuipalju neis neid väikeseid armsaid põnne järel on....

Pildid tegin meil, novembri lõpus. Vasakult: suur Leelo (kohe 8-a.), väike Leelo (kohe 6-a.) ja Roosi (6,5-a.), suure Leelo õde.

Meenutuseks... Vasakul väike Leelo ja paremal suur Leelo... aastal 2009.

 Ja 2011 :) aastal nägid nad sellised välja :)

Ja siis veel minu Leelo praegu.. Varsti 6!!

Sügis@Pühajärve. 1.11.14

Elu on väga mõnus!

Elu on lihtsalt väga mõnus! Ei mingeid muresid. Teed muudkui tööd - kellast kellani, siis ei pea enam tööd tegema. Või, noh, siis on see valikuline - tahad, teed, tahad, ei tee.. Teed täpselt seda, mida ise tahad ja mis Sind õnnelikuks teeb. Ja kui midagi teha ei oska, ei teegi midagi. Ei pea ju. Lihtsalt ole. Ja tunne, et elu on mõnusat olemist väärt.

Me käisime Leeloga ja R-ga nädalavahetusel Eesti suurima kivi otsas. Ma ju kardan muidu kõrgust, ja see kivi oli päris kõrge.. Aga ilmselt seisneb mu hirm kõrguse ees allatulemise osas - kui ma sealt kuidagi alla ei saa, siis ma kardan. Aga kui ma enda jaoks välja mõtlen, kuidas alla tagasi tulla, ja ma oskan tulla, on see tore, see ronimine!

(Edit: ahjah. Kui te nüüd mõtlete, et ma tegelikult ka ei muretse millegi pärast, siis teil on peaaegu õigus :) Samas - muidugi, ma mõtlen, et peaks seda või teist tegema, sest neid asju on vaja teha.. Noh, näiteks igasugu kodused tööd ja asjad. Ja mõnikord ainult ei mõtle, vaid teen ka :D Aga see ongi valikute küsimus, et teen, millal tahan ja kuidas tahan. Ise. Vot.)

Milla Jovovich.

Just lugesin! Ta saab uue beebi :) Palju õnne talle, eks!

Aga mina.. minu beebi magab minu kõrval. Homme on vaba päev ja ma võin ka kaua üleval olla. Ei pea tõusma kell 5:30. Ja beebi on õnneks ka juba mõistlikus eas, ei aja koos päikesega silmi pärani ja ei nõua süüa. Oskab mõnuleda. Ma loodan.

Homme peaks miskit ette võtma. Lastega. Noh, peale koristamise.. Või siis just kodus tšillima ja tüdrukutejutte ajama.. Nagunii on koristamist palju.. Suured riidekotid, mis pea aasta on  nurgas seisnud, tuleks ära sorteerida.. Kuigi - kui ma olen ilma nende riieteta, mis seal kottides on,  juba aasta läbi saanud, milleks üldse nende peale aega kulutada, samahästi võiks need ka otse prügikasti lennutada..

Ja üldse.. keegi mu autot ei taha osta? Mul on vaja see maha müüa, aga kuidas, seda ma ei tea.. Kui ma seda tegema peaks, paneks kuulutuse netti, auto24-ilmselt, kirjutaks:"Müüa auto. Sõidab. Korras. Kui veel küsimusi on, tuleb kohale tulla ja ise vaadata, ma olen, nimelt, naine." :D 

Kas me peame?

Kas me peame kõikides asjades arvestama, mida keegi teine mõtleb või tunneb või tõeks peab? Või piisab sellest kui me oleme ise õnnelikud ja oleme meie ise ja kiirgame seda elujaatust ja -janu ka väljapoole ja niiviisi saabki maailm palju toredamaks paigaks? Kas saab?

Saab ikka!

Kindel rütm. Ja rahu.

Elu on sel aastal kuidagi kindla rütmiga kulgenud.. Ja rahulikult. Ja õnnelikult.

Ma tahtsin oma reisipilte siia üles panna, aga enamus neist on liiga isiklikud.. Nagu näitaks kogu maailmale, mis värvi aluspesu mul parasjagu seljas on :) Või siis, ei ole...

Igaljuhul. Kui te küsite, kas Horvaatiasse on mõtet reisida, siis JAAAAA! See on nii ilus maa. Mina olen igaljuhul täiesti lummatud. Ma läheks iga kell tagasi. Peale reisi ma mõtlesin isegi, kas ma ei saaks sinna elama minna. Tõsiselt. Ilmselt oleks keeruline, sest peaaegu mitte ükski horvaat ei rääkinud inglise keelt. Ja mina ei osanud horvaadi keelt. Noh, turismihooajal poleks vist isegi hullu - kui mõnes väikeses mereäärses turismilinnas ennast sisse seada. Aga mida talvel teha... Oleks ainult julgust. Baška on mul siiani hinges. Me sattusime sinna nii õigel ajal - vähe rahvast, kogu romantika oli meie päralt.. Kõik rannarestoranid ootasid meid. Ja kogu loodus oli ainult meie silmadele ja meile ahhetamiseks. Päris kohe sai selgeks, et seal on nii ilus, et lihtsalt ei jõua enam imestada.

Oh, ja mägesid ma tahan ka. Siin ju pole. Ma tahan rohkem mägesid. Äkki peaks järgmisena ronima kõrgemale kui 1100 m? Vaatama, kas see on ainult tunne - nagu lapsepõlves söödud jäätisega, mis tundus siis palju maitsvam? Kõige hullem oleks teada saada, et ma jäängi mägesid tahtma. Et sealse rahu leidmise nimel tehtav töö - nii füüsiline kui mõttetöö - on nagu narkootikum, mida peab jälle ja jälle manustama, et edasi elada..

Panen siiski mõned pildid? Et saaksite aru, mida ma silmas pean? Olgu.

Aga kõigi 11 riigi kohta, milles me kas käisime või läbi sõitsime, pole ühtegi halba sõna öelda. Noh, kui Slovakkia välja arvata. Seal polnud küll mitte midagi ilusat. Päriselt. Kole ilm, söögikohti oli raske leida, õues liikusid kahtlased kujud (mustlased).. Või peaks nüüd just Slovakkiasse uuesti minema ja vaatama, kas tõesti siis seal mitte midagi hingele pole...

A pildid tulevad mõnel teisel päeval. Ilmselt mitte homme. Sest homne rütm ei ole kodus arvuti taga. Reedete muster näitab, et mul pole aega arvuti ega interneti jaoks. Ja praegu on vaja magada, et vara tõusta.. Tegelikult tahaks hoopis teisi asju teha, aga kuna on tööpäevade vahepealne õhtu ja kuna ma olen Pärnus ja ... Noh, siis ei saa. Isegi raamatut ei saa lugeda. Praegu mitte.


Pildid lisatud 2016! Lubadus täidetud!

Ristimägi Leedus:

Riho leidis vaatamisväärsuste seast kassimuuseumi :) Täiesti vaadatav, ma ütlen :) Leedu.

Muuseumi direktor isiklikult tuli tervitama :)

Isegi Eesti oli esindatud..

Kassimuuseumis oli üks papagoi, kes minusse armus. Kui ma teise ruumi läksin, hõikas ta mind!

Spetsiaalselt Simoonele tehtud pilt :)

No see kivi oli samuti vaatamisväärsuste hulgas...

Me olime juba Poolas, kui äkki....!!!!!

Need toonekured Sikora külas...

Ja keset sellist kolgast nagu see Sikora-nimeline küla ju oli, nägin ma turteltuvisid! Väga ilusad ja nunnud! Läksin kohe pildistama..

See mees kasvatas neid tuvisid! Ma proovisin talle selgeks teha, et teate, mu nimi on ka Sikora, nagu teie külalgi, aga ta ei saanud aru ei inglise ega vene keelest :( Pärast plahvatas, et oleksin võinud ju talle oma ID-kaarti näidata või midagi..

Vist oli Lomza selle linna nimi :)

Riho käskis teha presidendiproua nägu :) Noh, et kui tema presidendiks saab ükskord. Ma tegin siis.

Ja tema on siis nagu president või nii.

Varssavis. Lihtsalt pildistasime.

Seal oli mingi kohaliku TV-saate tegemine. Ma usun, et see mees on sama kuulus Poolas kui Marko Reikop meil :)

Nii palju ilu! :)

Ahsoo.. Arbeit macht frei :(

Ma küsisin Riholt, mis see IHS seal katusel tähendab, ta ütles:"Iga hea süda". No loomulikult, mida muud see tähendab! Sloveenias.

Riho proovib Harry Potterit teha :)

Lõpuks oleme Horvaatias! Esimene hommik seal.

Zagreb. Väga ilus.

Täiesti naljakad hommikupoolsed lõunad, kus me käisime mööda linna ja otsisime süüa. No nagu putru ja võileibu ja kohvi. Mida ei olnud, olid just needsamad loetletud 3 komponenti.

Ikka sai veini igal pool enne ja siis lõpuks paar kaheksajalapoega õli sees krussitõmbunult.. :D

Me jõuame Krki saarele! See on nagu muinasjutt. Päriselt.

Krki saarel, Baška linnas.

Selline asi juhtus meie ööbimiskohas. Peremees otsis kohe puskari välja :)

Ma ei ütle midagi. Lihtsalt nii ilus on seal!

Kuna me olime väga varajased turistid, oli põhimõtteliselt terve Baška linn meie päralt. Söögikohtades saime a la carte menüü - hommikul püütud kala. Imemaitsev! Ja nii romantiline!

Järgmisel hommikul läksime fotojahile lähedalasuvale matkarajale mäe otsa.

Meie väike helesinine laguun.

Starigrad. Otsisime mägede rahvusparki Paklenica't. Vale koht oli :)

Nüüd kohal. Paklenica, siit me tuleme! Käisime ikka korralikul matkal - jäime ööseks mägimajja ja matkasime ühe mäe tippu ka.

Ahh! Riho ütles, et se eon minu lill! :)

Ja minu uss ka.

Metsik värk, ma ütlen!

Kusjuures, peab tõdema, et alla oli isegi raskem minna kui üles! Kiviklibu ja kogu aeg jalgadega pidurdamine võtsid lõpuks läbi..

Nüüd siis Plitvice järved. Ma olen kindel, et me oma seiklusega ümber ühe järve ei näinud poolt parkigi.. Aga mis siis.. :) Meil oli lõbus!

Kusagil siinmaal me otsustasime, et ei, kaardi peal on näha, et saab ümber järve minna, mööda veepiiri ehk päris kalda äärast... Ega sai küll, peaaegu :) See tähendas ikka üsna ekstreemset ronimist ja päris pikalt ka vees kahlamist.

See oli väga järsk nukk, kust me pidime üle ronima.. Ja see oli kaetud kiviklibuga, mis veeres jalge alt  minema.. :/

Siin ma ei tee häda, ausalt. Ma lihtsalt taastun peale eneseületamist :)

Päris ümber järve ei saanud. Poole pealt läksime praamile :)

Selle jahi kinkis ka Riho mulle. Arvake, kus me oleme!!?? Veneetsias!!!

Millise näoga te ise Veneetsias pitsarestoranis pitsat telliksite, ah?

Tänav Veneetsias. Peaaegu sama lai kui Riho õlad.

A mina sain kingituseks need imeilusad sinised kõrvarõngad! Kaelakee oli ka!

See ei ole Veneetsia. Kui ma õigesti mäletan, oli see Itaalia linn.. A võibolla Horvaatia.. Praegu ei viitsi otsida ka.

Nüüd Sloveenias. Tagasiteel. Soolakoobastes.

Ja siis see kuulus mäe sisse ehitatud loss.

Ja minu üllatuseks tehtud reis lilleaeda.

Balaton. Tšekk!

Ega selle Ungaripildiga võib selel Horvaatia-reisi pildid lõpetada küll. Oli vägavägavägaväga tore ja põnev ja lahe!