Pimedus.

Ma just alles tõusin. No olgu, mõned tunnid tagasi, siis oli veel valge. Kell on 12 ja juba on pime. Midagi ei ole veel tehagi jõudnud peale hommikupudru ja -kohvi... Ja telekast tuleb "Naerata ometi"... Lastekodulaste elu, millest meil pole aimugi. Ma ei oska mõeldagi selles dimensioonis, milles nemad iga päev peavad hakkama saama... Kohe tuli mulle meelde sel aastal nähtud "Ma ei tule tagasi".. Nii erinevad filmid, kuid mõte on üks - igaüks meist vajab armastust. Olla hoolitud ja ise kellestki hoolida. Nii inimlik, kuid samas, kõige suurem ülesanne maailmas. Ja kõige raskem. Kõige raskem on näha ja kuulda ja tunda. Lubada endal tunda. Ja lubada endal seda ka jagada. Karta pole vaja. Nagu Coelho ühes oma raamatus ütles:"Kolmandalt korruselt kukkumine on sama valus kui sajandalt. Miks mitte siis ronida sajandale.."