05 juuni 2018

Eluuuuuus!!!

Tere! Ma olen elus! See on küll tore uudis, eks! Eriti peale selliseid asjade arenguid. Vaadake ise:


Nüüd Ta on juba 2-aastane ja kohe 3-kuune. Minu väike sinisilmne tütar. Votnii. Ega ma ei saa lubada, et kuidagi regulaarsemaks see blogimine muutub. Ilmselt on ikka nii, et muud asjad enne ja siis, kui aega üle on, saab ka siia midagi lisada...

Aga vahepeal on palju juhtunud - peale Gruusiat tuli aastane paus just ülal pildil oleval põhjusel.. Kuid juba Sinisilma 7-kuuseks saades otsustasime, et aitab, tuleb ta lendama viia. Ja teised tüdrukud ka. Niiet käisime 2016 sügisel Horvaatias! Uuesti! Olime juba R-ga seal kolanud, aga nüüd läksime lastega. Seekord lõunasse. Split ja Dubrovnik. No ma ei saa üle oma armastusest selle maa vastu!


Ja 2017 kevadel, mai lõpus, leidsime ennast koos Sinisilma ja R-ga Rumeeniast. Peab mainima, et ma armastan seda maad ka!

Sinaia rahaboss. Muideks, üks 50-ne eurone peitis end öökapi jala taha ja hea, et ma ta leidsin enne toast välja kirjutamist.. :)
                                                       
Ikka Sinaia. Ärge laske ennast esiplaanist häirida, vaadake mägesid!

Sinaia lähistel ühte peaaegu vampiirilossi vaatams :)

No mis muudmoodi sa ikka selle vee/gaasitoru vead?

Autosõidud ei meeldinud siis veel Sinisilmale.. Pidi kasutama kõiki lõbustusvõtteid. Ka kõige julmemaid :D

Minu võitlemine oma hirmudega.. Köisraudtee on selleks ometigi õige koht? 

Nojaa.. ja kui selle raudteega üles said..


Bucharest. The Duke hotell. 

Bucharest. Ikka The Duke hotell.

Kuidas Remulus ja Romus emahundilt tissist piima said. Sinisilma huvitab see väga.

Novot. Nii möödusid enamus autosõidu tundidest ja minutitest.. Uhhhh..

Mamaia rannas. Jumalik! Eriti tänu sellele, et me olime ainsad külalised :)

Ega see ei seganud, et vesi veel külm oli.

Laine!!!

Esimene jäätis Sinisilma 1.2 eluaasta jooksul...

Ja kas maitses? 

Selliseid väga kuivi kringleid müüdi... Tulceas, oli?

Sinisilm on andunud panganduse fänn. Roheline nupp ruulib!

Kõik peab inimeses sinine olema. Aias ka. Mahmudia.



Amara. Mahajäetud linn. Üliilus!

Amara järve ääres. Muinasjutuline!

Amara järv ise.

Kui Su hotelli nimi on The Heaven ja maja taga  on paradiis...

Istanbul. Sellest hotellist leidis Sinisilm enda!

Headaega, Istanbul!





16 mai 2015

Midagi jäi maha..

Ja ongi kõik. Selleks korraks. Olen juba Riia lennujaamas, ootan oma lendu koju. Oma armsate laste juurde.. Samas, mu südames on kõledus ja igatsus, ma oleksin tahtnud lennuki õhkutõusmisel hüüda, et eiei, peatage lennuk, ma veel ei tule teiega.. Et kusagil seal, suurete tulede all, ühes majakeses, magab ju mu Kullake. Selles voodis, kust mina just tõusin.. Et lubage, ma lähen sinna, kuhu kuulun.. Kuidas ma kodus olen, kui mu teine pool jäi minust maha, suurte mägede ja sõbralike koerte maale? Aga ei, ma Pole kurb. Las ta rändab väheke veel - tema puhkus on veidi pikem. Aga kui Sa seda loed, siis tea, Armas, et 4 naist ootavad Sind koju. Kui Sa valmis oled :)

Aga mu lapsed ootavad mind ka. Loodetavasti näen ma täna neid kõiki. Täna tähistame ka emadepäeva. Minu päeva. EmMe tuleb koju. EMme on õnnelik ja kavatseb seda oma väikestele kullakestele ka jagada. Ma ei jõua ära oodata, kuni teid näen, tupsukesed!

Ülevaatlikum reiskiri tuleb varsti. Piltidega. :)

09 mai 2015

Mees Batumist.

Olime just lõpetanud ühe 5-käigulise õhtusöögi Batumis, kohvikus Cafe Adjaria, suundusime kesklinna, et hüpata mõne hilisõhtuse marsrutka peale. Ees oli ootamas öörong Tbilisisse.. Saime just mööda hagijas-taksojuhtidest, kes meid lausa kottidest sikutades oma urgu tahtsid tõmmata.. Tundus, et jäime ellu, kuid siis peatus üks auto. "Kuda võ hotite?" - "Na Makhinjauri" - "Sadites".  Nii lihtne see oligi. Juba tõstsime oma kotte autosse, juba naersime, et palju see maksma läheb ja juht ütles, et mismõttes, ma sõidan nagunii Kobulethisse, viskan teid ära.

Selle 10 kilomeetriga jõudsime kõik ära rääkida. Kui ta meid rongijaamas maha pani, tegi ta (meiearust) nalja, et ta sõidab poole tunni pärast siit tagasiteel mööda ja tuleb vaatab, kas me veel alles oleme. Jajah, ütlesime meie. Muidugi. Ise tegelikult veidi juba arvasime, et noh, ju ta ikka tuleb ka. Grusiinid naljalt sõnu ei loobi :)

Tuligi. Tuli, küsis meie käest rongipiletid ja läks ostis endale ka, võimalikult meie lähedale. Me arvasime, et tuleb üks piinarikas öine sõit ühe Grusiini kõrval, kes meid magada ei lase, meid surnuks rääkides.. Oli küll piinarikas sõit. Aga põhjus oli hoopis proosalisem - ebamugav asend, valutav kõht ja valgus vagunis. Ja õhupuudus. Too gruusia mees oli väga tore, istus eemal ja oli väga viisakas - hoolitses meie eest. Ta oli, nimelt, rongi kaasa ostnud kotitäie nänni - vett, jääteesid ja küpsiseid - nüüd tõi ta meile reisi alguses ühe jäätee.. ja reisi lõpus tõi terve koti meile, ütles, et pange kotti. Jättis juba hüvasti, kuid rongist väljudes ootas meid ära ja küsis, kas kohvi tahame. No me olime juba õppinud - kui inimene tahab head teha, ei tohi keelata. Jõime siis meie kohtumise lõpetuseks veel kohvi ja sõime shokolaadi ja jõime õlut (viimast tegi täpsemini siiski 1 meist). Ja kell oli 7.30 täna hommikul :) vahetasime numbrid, meid toodi veel taksoga õigesse bussijaama, et kindel olla, et me ikka ära sõidame..

Ja kogu loo moraal: võta hea vastu :)

04 mai 2015

Koleilusad linnad, mäed, hatshapurid ja puugid.

Mäed, kloostrid, varemed, mäed, kloostrid ja veel ühed varemed. Igas linnas on mõned vanad seinad püsti päris vanast ajast. Eiei, need on väga ilusad ja puha, aga mingist hetkest on need lihtsalt järjekordsed varemed...

Üleüleeile käisime Vardzias, see on kalju sisse, kõrgele ehitatud linn. See oli muljetavaldav. Eriti mulle, kes ma vihkan kõige rohkem maailmas ilma käsipuudeta kõrgele viivaid treppe... Lapsest saadik olen ma näinud regulaarselt unenägu, kus ma pean üles minema trepist, millel pole käsipuid ja ma naaldun seina vastu, käpuli ülespoole ronides, kuid inimesi on sellel teel palju ja nad trügivad.. Ühel korral neist unenägudest ma kukkusin surnuks, kuid mu uni ei lõppenudki sellega ära, vaatasin kõrvalt, kuidas minuga toimetati.. (Tavaliselt ärkan kukkumise peale hirmuhigiga otsaees ja kloppiva südamega..)



Ühesõnaga - Vardzia on üliilus, põnev ja aukartust äratav.. Mõelda, et seal pidid inimesed hakkama saama - no eelkõige mõtlen ma lapsi ja beebisid... Uuuh. Hiljem, kodus olles saan pilte ka lisada, siis näete, mida ma mõtlen..

Mõned päevad veel tagasi tulime Gorist Borjomi. Gori oli esmapilgul täiesti jube linn! Esimese hooga tahtsime samal õhtul põgeneda, kuid tegelikult oli hea, et mitte midagi enam kusagile ei läinud.. Olime linnas lõksus ja leppisime sellega. Öömaja otsides ja mööda tänavaid kõndides tervitas meid teiselt poolt tänavat onu nimega Merab. Ta ütles, et tal aega on ja et ta hea meelega aitab meil hotelli leida, et missugust me tahame... Võtsime tolles linnas parima hotelli nimega Victoria. Kui te nüüd ette proovite kujutada, missugune see välja näeb, siis: ühte nõukaaegset korterit suudate ette kujutada? No lisage sinna kõrged laed ja veidi tühjem ja avaram tuba. Selline oligi. Ja Merab aitas mu koti ka veel üles tuppa vedada. Imelik, kuidas ühed korralikud eestlased sellise abi peale kohmetuvad ja pigem ei oska midagi peale hakata. Tänasime teda südamest ja ma andsin talle ühe "Kalevi" shokolaadi. Tänutäheks.

Nüüd sõidame Kutaisist, kus ööbisime 2 ööd, Batumi poole. Kavatseme Kobuleti ja Batumi vahel maha minna. Siis oleme päris Musta mere ääres :)

Aga Kutaisis oli tore. Mulle see linn meeldis. Esimesel õhtul oli terve linn õues - küsisime, mis toimub, tuli välja, et linna sünnipäev. Terve kesklinn oli paksult täis nooremaid ja vanemaid kutaisilasi. Turg oli, kus müüdi igasugust nodi, nagu meilgi, ainult 2x odavalt. Või isegi 3x. Kontsert oli ka - kohalik bänd tegi poppe laule järgi, veidi pungistiilis. Ahjaa, sel õhtul võtsime kõhtudele gruusia rasvasest toidust pausi ja tegime kõrvalhüppe kohalikku hiina restorani. Hea vaheldus oli.

Kutaisi teisel päeval proovisime 40 km kaugusele Okatse kanjonisse saada. Algises tundus see võimatu missioon, keegi ei teadnud kohalikest, kus see on, veel vähem, kuidas sinna saab.. Aga Kui keegi küsib, siis tegelikult on see lihtne: Kutaisi kesklinnast linnaliini marsrutkaga Ninoshvili tänava turule, sealt marsrutkaga Khonisse, Khonist edasi kas marsrutkaga või taksoga Gordisse. (Marsrutka jaoks peab aega varuma, takso viib ja ootab ja toob tagasi ka. Ülimugav. Ja odav meie mõistes.) Linnaliin 40 kohalikku senti nägu, tavaline marsrtutka 2 lari nägu ja 40 lari taksosõit (40 km pluss 2h kohapeal ootamist). meie valisime takso, meid oli 4 (saime tuttavaks ühe toreda paariga - poiss oli hispaanlane ja tüdruk poolatar. Head ja siirad inimesed, veetsime nendega terve õhtu, linna tagasi tulles õhtustasime veel koos :) tervitused siit Anjale ja Joanile).

Toiduga on ka nii, et tegelikult hakkab iga toidukord odavamaks minema - kui alguses maksime nii hommiku- kui ka õhtusöögi eest 30 lari kord, siis nüüd, tänane hommikusöök oli 10 lari ja eilne õhtusöök oli 20 lari. Muljetavaldav. Kohviga on siin küll kehvemad lood, nad, kurjamid, joovad siin päriskohvi pähe Jacobsi 3 ühes laga :) ühel päeval leidsime kohviku, kus müüdi päris cappuchinot, ma võtsin kohe 2, mine tea, kunas jälle saab :)

Ah et mis puugid, küsite?  Noh, leidsin ühe imearmsa gruusia tegelase oma valgelt kannikalt. Ei olnud ta veel ennast suureks imeda jõudnud mu verest, niiet Riho kahtles, kas see ikka puuk ongi.. aga oli. Imetilluke. No mis seal ikka. Loodame, et ta väga tige polnud...


Kuna pildid on lisatud oktoobris 2016!!!, siis panen need siia ühtejutti. Ehk on arusaadav - kirjutan juurde ka, mis kus tehtud on :)

See on rong seest, millega Gorisse sõitsime. Rongipiletid on imeodavad.


See ongi Gori. Stalini sünnilinn.


Linnale lähenedes avanes selline pilt..


..see ei paranenud linna jõudes..


Gori keskväljakul oli uhke hoone. Ilmselt linnavalitsus?


Bussijaam. Kui me olime avastanud, kui jubedasse linna me olime saabunud, tahtsime kohe jooksu panna, otsides bussijaamast midagigi, mis meid mujale viiks. Kuhuiganes. Aga - ja õnneks - olid kõik bussid selleks õhtuks läinud.


Pole ime, et me lastena hambaarste kartsime :)


Süda!


See on see uhke hotellituba Goris. :)


Hommikusöök, kus meid oli teenindamas umbes 6 inimest - me olime ainukesed inimesed selles kohvikus :)


Stalini muuseum. Ei, see on vagun, millega Stalin ringi rändas, see on muuseumi üks osa :)


Muuseumis sees natuke kunsti kah. Ma mõtlen, mina tegin kunsti :)


Ma ei saanud aru, mis asi see on.. Tõkkejooksukoridor? Või käis see "värav" keskelt lahti? Stalini muuseumis endiselt.


Riho otsib sarnasust. Kes kelle nägu on?



Tegelikult oli väga tore, et me Gorisse jäime - järgmisel päeval käisime lähedalasuvas koobaslinnas Uplistsikhes (no on alles nimed!). Ja see oli nii lahe!

See siin on tee alles.


Kohal! Koobaslinn on siis kaljude sisse uuristatud ruumide ja käikude ahel, kus elati vägaväga ammu. Wikipedia aitab, kes soovib uurida :)
















Borjomi jõudsime öösel, pimedas - otsides oma majutust, mida booking meile pakkus, läksime mööda pimedat tänavat ja sellesama maja juures kutsus üks tädi meid enda juurde.. Muidugi polnud see see koht, mida me otsisime, aga noh, käis kah. Muide, voodid olid paljudes kohtades sellised, kus kahe magamiskoha vahel oli suur vagu. Ei, tegu polnud kahe madratsiga, ikka ühega, aga lihtsalt nii deformeerunud madratsiga, et me magasime ühes vaos koos keset voodit.


Kohvidega oli lugu kehv. Eriti minu jaoks, kes ma ilma piimata kohvi ei tunnista. Kõige parem, kui oleks latte või cappuchino :)
Aga tavaliselt pakuti türgi kohvi. Ja piima küsimise peale laiutati käsi.


Borjomi oli kunagi uhke kuurortlinn. Mulle meeldis see praegu ka, muidugi.









Müügiks olid männikäbikompotid!


See oligi meie öömaja. Toa seinaks oli kapp, mille tagant kostus kahtlaselt lähedalt köögis räägitavat juttu. Selgus, et kapi taga seina ju polnud, sellepärast siis..


Nüüd oleme Akaltsikhes.


Siin tegi Riho oma kohustusliku juukselõikuse. Me otsisime ikka teistest linnadest ka, aga seal laiutati käsi, et ei, meestel me ei lõika. Meeste juukseid lõikavad ainult mehed.




Teel ühte suurde koobaslinna, Vardziasse, möödume mitmest varemest..


Minu lemmikud - trepid servadel..



Vardzias. See oli kordades suurem kui Uplistsikhe.




Nagu kaldapääsukesed meil. Ainult et seal elasid inimesed, mitte linnud...


Arvate ära, mis auk see on? Ei? Hädalkäimise auk, loomulikult.






Ühel hetkel oli Riho mu kõrvalt kadunud. Ma pidin üsinda minema alla, läbi kalju, seda kitsast rada mööda.. Brrr! Minu õudusunenägu.



Neid inimesi koobastest tagasi ei tulnudki.. No kui autosid vaadata.


Ööbimiskoha peremees viis meid veel ühte kloostrisse. See asus väga kõrgel. Ja autosõit sinna oli jube. Mööda teed, mille kõrval oli kuristik..


Peremehel oli rahustuseks veini kaasas :)


Munk, kes läheb üles, kloostrisse.