Olime just lõpetanud ühe 5-käigulise õhtusöögi Batumis, kohvikus Cafe Adjaria, suundusime kesklinna, et hüpata mõne hilisõhtuse marsrutka peale. Ees oli ootamas öörong Tbilisisse.. Saime just mööda hagijas-taksojuhtidest, kes meid lausa kottidest sikutades oma urgu tahtsid tõmmata.. Tundus, et jäime ellu, kuid siis peatus üks auto. "Kuda võ hotite?" - "Na Makhinjauri" - "Sadites". Nii lihtne see oligi. Juba tõstsime oma kotte autosse, juba naersime, et palju see maksma läheb ja juht ütles, et mismõttes, ma sõidan nagunii Kobulethisse, viskan teid ära.
Selle 10 kilomeetriga jõudsime kõik ära rääkida. Kui ta meid rongijaamas maha pani, tegi ta (meiearust) nalja, et ta sõidab poole tunni pärast siit tagasiteel mööda ja tuleb vaatab, kas me veel alles oleme. Jajah, ütlesime meie. Muidugi. Ise tegelikult veidi juba arvasime, et noh, ju ta ikka tuleb ka. Grusiinid naljalt sõnu ei loobi :)
Tuligi. Tuli, küsis meie käest rongipiletid ja läks ostis endale ka, võimalikult meie lähedale. Me arvasime, et tuleb üks piinarikas öine sõit ühe Grusiini kõrval, kes meid magada ei lase, meid surnuks rääkides.. Oli küll piinarikas sõit. Aga põhjus oli hoopis proosalisem - ebamugav asend, valutav kõht ja valgus vagunis. Ja õhupuudus. Too gruusia mees oli väga tore, istus eemal ja oli väga viisakas - hoolitses meie eest. Ta oli, nimelt, rongi kaasa ostnud kotitäie nänni - vett, jääteesid ja küpsiseid - nüüd tõi ta meile reisi alguses ühe jäätee.. ja reisi lõpus tõi terve koti meile, ütles, et pange kotti. Jättis juba hüvasti, kuid rongist väljudes ootas meid ära ja küsis, kas kohvi tahame. No me olime juba õppinud - kui inimene tahab head teha, ei tohi keelata. Jõime siis meie kohtumise lõpetuseks veel kohvi ja sõime shokolaadi ja jõime õlut (viimast tegi täpsemini siiski 1 meist). Ja kell oli 7.30 täna hommikul :) vahetasime numbrid, meid toodi veel taksoga õigesse bussijaama, et kindel olla, et me ikka ära sõidame..
Ja kogu loo moraal: võta hea vastu :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar