Aga ei. Tal olid omad plaanid. Selle päeva õhtuks olid pühadesöögid otsas ja vaja oli poodi minna. Kuna ma sel päeval polnudki väljas käinud, tahtsin ma sinna jalutada- mees muidugi vaatas mind lolli näoga, et poodi ja jala- kes toiduasjad siis koju veab pärast... Aga ma olin kindel, et TAHAN käia kuna mul olid juba paar korda sellised kahtlased valud olnud ja ma tean ju, et liikumine aitab sünnitusele kaasa. Niisiis- läksimegi poodi nagu kilplased- mina jala ja mees autoga :D Ahjaa- õueriideid selga pannes ma mainisin, mehele ka, et mul midagi „kahtlast“ toimub. Aga loota ma eriti tal miskit ei lubanud, et äkki läheb kõik üle :) Ja kell oli umbes 18:30 sel ajal.
Poes saime käidud, mõned valud selle käigu jooksul sain. Ja tagasi tulime samamoodi- pakkisin mehe autopeale ja ise kappasin jala ;)
Ja valud läksid muudkui tugevamaks. Mingil hetkel õhtul tulid suured lapsed isa juurest meile. Olin nats pabinas muidugi, et just nüüd nad siis tulevad kui mul sünnituseks läheb- eelmisel päeval olime ju mehega kahekesi ja muudkui ootasime...
Õhtul tegelesime teleka vaatamisega. „Ruja“ rockooper tuli ja see oli päris tore. Kuigi mina hakkasin järjest rohkem keskenduma oma emaka kokkutõmmetele ja eelseisvale. Üritasin rohkem püsti olla ja puusadest ennast kõigutada, et tita ennast hästi tunneks ja paremini tulla saaks. Kümne-üheteist paiku hakkas mu 12-a poeg magama sättima. Mõtlesin,et pean talle vist ikka rääkima, et öösel võib sünnituseks minna ja me võime haiglas olla kui nad õega ärkavad. Imelik oli sellest rääkida, see tundus ju endalegi ebareaalne. Aga valud muudkui olid. Ja läksid tihedamaks ja tugevamaks. Ma hakkasin natukene ärevamaks minema. Muudkui silitasin oma kõhtu ja rääksin mõttes titaga.
Siis pidin ka oma 10-aastasele tütrele asja selgitama. Et NÜÜD võibolla ongi SEE aeg lõpuks käes. Loomulikult läks tema väga pabinasse, mis mind üllataval kombel ärritas, sest mul oli vaja keskenduda ja ennast ette valmistada, mitte teisi lohutada. Aga sain ka tema magama ja selleks ajaks oli kindel, et hommikul nad meid eest ei leia :)
Hakkasin valusid üles märkima kusagil 21 paiku- selleks ajaks olid need juba sellised, mida tuli üle hingata. Nohisesin siis vaikselt teiste kõrval :) Kui lapsed magama said ja mees üles arvutisse läks, sain paremini sellele keskenduda. Ikka ninast sisse ja suust välja :)
Mees ikka vahepeal hõikas ülevalt, et kuidas on. Ma siis raporteerisin, et on-on. Ja ise muudkui käisin ja sebisin asjadega, mida haiglasse vaja kaasa on võtta ja mis koju jäävad. Ja siis veel see interneti-pereklubi ka :) Seal ka vaja kõigile kaaskannatajatele ette kanda, mis toimub :)
Kella 1 paiku öösel hakkasid valud ikka väga tihedaks minema ja valusaks ka. Pidin ennast väga kõvasti liigutama, et parem oleks olla. Vaikselt tekkis paanika ka, et MIS aja tagant need valud nüüd olema peavadki, et haiglasse oleks normaalne minna ja keegi seal välja ei naeraks, et Teie ja sünnitama??? :P Noh, igaljuhul kella kaheks olid mul vedru väga sirgeks käinud ja ma enam ei söandanud olla. Hirm oli ju ka, et mida ma siis teen kui juba LIIGA kaua olen oodanud ja enam autosse ei saa minnagi?
Hõikasin mehele, et NÜÜD LÄHEME. Ta tuli ülevalt kodinatega- neid oli palju- kohver, fotoka seljakott ja läpaka oma ka. Ja siis madrats ka igaks juhuks, kuigi mul oli meeles, et haiglas „tuuril“ käies nägin ma midagi paksu madratsi taolist, mida saaks põrandale panna. Aga see polnud raske asi vedada :) Enne minekut muidugi kirjutasin oma suurtele kullakestele kirja ka köögilauale:“Kullakesed! Me läksime haiglasse- helistage hommikul Meelise numbrile kui ärkate! Armastan Teid väga ja loodan, et hommikuks on teil väike õde või vend olemas :) Teie emme.“
Autos oli suht ebamugav juba. Valud olid iga 3 minuti pärast- autoraadio kella pealt oli hea vaadata. Valude ajal panin juba silmigi kinni ja kergitasin tagumikku autoistmelt üles. Iga kord seda tehes tabasin silmanurgast mehe uuriva pilgu- eks ta vist ka pabistas :)
Haigla juurde jõudes parkisime auto EMO-le võimalikult lähedale ja kobisime oma kompsudega välja. Kütsime aga kõige otsemat teed pidi punase ristiga ukse poole- üle muruplatside ja vahepeal seistes- ma pidin ju hingama ka :) Igaljuhul ma usun, et see oli naljakas vaatepilt- kella 2:10 paiku öösel, üks paks ja üks peenike, kottide ja madratsiga üle „põldude“ minemas...
EMO turvamees oli meid juba kaugelt vist näinud- tuli uksele vastu, ei küsinud midagi, juhatas kohe siniste susside juurde ja kui me neid jalga ajasime, siis igaks juhuks küsis:“Sünnitama, jah?“ või midagi sellist. Ma podisesin, et jajah, ikka ja nii ta meid öövalveõe juurde juhataski. Seal siis rutiinne registreerimine ja liftiga ülessõit. Vaikne oli see haigla. Öö oli.
Sünnitusosakonnas võttis meid vastu sakris, just ärganud, sanitar- tema tõi mulle öösärgi ja andis Meelisele kapivõtme, kuhu me siis oma asjad saime panna. Fotoka ja läpaka ja veepudeli võtsime sünnitustuppa kaasa muidugi.
Ämmaemand oli tol öösel üks väga tore naine. Kõigepealt kontrollis ta avatust. 3 cm. Selle üle olin ma ise küll kurb. Ja ämmakas oli üllatunud, ütles, et kui kella kuuest saadik valutatud, võiks rohkem olla. Hmm. Nojah, mis seal ikka. Tema häälest sain aru, et niipea midagi ei juhtu. Mind pandi KTG alla külili umbes 20-ks minutiks. Seal oli suht vastik- valude ajal eriti. Aga ma pidasin vastu, tita oli ju tulemas! :) Aparaat näitas, et kõik oli korras titaga ja minu emakas ka tegi tööd. Ahjaa- selle emakakaela avatuse uurimise tulemusena hakkas mul verist lima tulema- see pidi normaalne olema... Ja miskitele paberitele pidin alla kirjutama- no need vaktsineerimise kohta ja haiglasse sissekirjutuse kohta. Ja kellaaeg sai alla 2:45.
Peale KTG-d saadeti meid sünnitustuppa ja ämmakas soovitas duši alla minna, et see aitab emakal tööd teha ja ergutab. Läksingi. Aaaa. Enne tahtis musi ju kohvi saada ja ma ei saanudki kohe veemõnusid nautima, sest oht oli, et ma pean talle osakonna uksele vastu minema kui ta helistab. Tatsasin siis niisama palatis ringi- see aeg tundus kohutavalt pikk, kuigi tegelikult oli ta ära ainult 10 minutit... Ma muudkui astusin- ühest palatiotsast teise, iga paari minuti tagant peatus ja hingamine... Kohvi ta ei saanudki. Ma kobisin kiirelt siis duši alla. M. jäi pehmesse tugitooli istuma ja ilmselt oli arvutis sel ajal. Ta tegi isegi ühe postituse pereklubisse, et mind peksti duši alla ja möll käib :) Aga mul tõesti käis möll. Ja päris valus möll.
Vees oli mõnus küll, aga valud olid ikka valusad ja läksid ju veel valusamaks. Juba tuli „uuuuuuuusid“ ka sekka lihtsalt hingamisele. Mäletan, et sättisin ennast küll igatepidi nii, et veejuga selga jookseks, aga ega sest suurt tolku polnud. Ebamugav oli seal kitsas kabiinis mingeid asendeid võtta. Varsti ma kobisin sealt välja. Nüüd olid valud juba kõik uuuuuude ja aaaaaadega. Ilma kohe üldse ei saanud enam. Ja mehest oli sellest hetkest asendamatu abimees- iga valu ajal silus ta mu selga- eriti just puusade kohapealt ja eriti just väga tugevasti :) Ühe korra tuli tegelt naer peale. Või noh, OLEKS tulnud kui POLEKS valusid olnud- mul oli just valuhoog tulemas ja mees oli, teate, kus? Ta uuris, KUIDAS see sünnitusvoodi üles-alla käib :D Siis ma küll kamandasin ta enda juurde.
Aeg läks tegelikult väga ruttu. Mingil hetkel tundsin, et olemine läheb ähmaseks ja uni ning väsimus võtavad võimust. Oleks tahtnud hetkeks aja maha võtta ja pikali heita, mida ma ka proovisin teha. Aga siis tuli uus kokkutõmme ja ainuke viis minujaoks seda üle hingata oli püsti kusagile kätega toetudes ja puusasid liigutades. (Isegi põlvili ja käpuli matil olles oli ebamugav- kõht kiskus allapoole ja ei olnud hea.) Lõpupoole muutus see tegevus muidugi raskemaks- millegipärast oleks tahtnud hoopis jalad kokku suruda :D Ma polnud omaarust jõudnud veel korralikult valutadagi kui juba, ühe valu ajal, matil põlvili olles tundsin, et tahan pressida. Ütlesin seda ka mehele- ta nagu arvas, et vara veel. Ahjaa- mõnus oli tegelikult see, et ämmakas polnud meid „segamas“ käinud, saime täitsa kahekesi olla. Ja mees oli täiesti pühendunud minu aitamisele- ma usun, et pärast tal käed valutasid minu silumisest ;) (Kuigi- kui ma küsisin ämmaka käest kohe sünnitustuppa jõudes sünnitusasendite kohta, tundus ta mulle tõre, kui ütles, et see tuleb ikka enne välja mõelda, mitte siis siin proovima hakata. Niiet sellepärast jäi tegelikult mul isegi vann proovimata. Aga ega ma ei kahetse tegelikult). Ja tagasi minu presside juurde.
Palusin meest, et ta läheks teataks ämmakale, et mul on juba pressimise tunne peal. Ta (mees siis) ei uskunud! Ühmas vaid, et nii vara ehk ikka pole veel... Siis ma sellepeale ütlesin, et MINGU juba. Õnneks ta läks, ei vaielnud enam ;) Ämmakas tuli ja tahtis avatust kontrollida, selleks pidin lauale ronima. Loomulikult tuli "poolel teel" üles üks valus valu/press ja ma tõmbasin ennast väga krõnksu, umbes nagu, et oodaku nüüd see valu, mul on vaja voodile ronida. Ämmakas ka ütles, et mul varbad täitsa valged sellest krampis olekust. Ja muide- just sel hetkel otsustasin ma ära, et sünnitan ikka voodil, vaatamata sellele, et olin uurinud ja proovinud erinevaid sünnitusasendeid. Aga kui ASI päriselt käes on, on vähe abi sellest, mida oled õppinud ILMA valude ja pressideta. Ma ei osanud ettegi kujutada, et käpuli nii halb võib olla ja ma tegelikult nii väsinud olen (ei tea, kas see kellaaeg mõjus?), et püstiolemisest ei tule ka enam midagi välja. Niisiis- voodil tõsteti seljatugi üles, jalutsiosa võeti üldse ära ja jalgu ma nendesse jalahoidjatesse ei pannud, olid lihtsalt hästi laiali. Ämmakas kontrollis avatust. Ütles, et veekoti servake on veel kuidagi ees, et emakakael on veel täiesti lamenemata tänu sellele. Ma lubasin lootekoti katki teha- pressid olid juba nii hirmsast peal.
Peale seda läks kõik kohutavalt kiiresti- paari pressi pärast lõikus tita pea. Mulle tundus, et sain ta pool pead välja ja siis lõppes press ära. Ja see järgmise ootamine oli kibe. Mäletan, et ämmakas ei lubanud pressida ja ütles, et oota kuni valu tuleb ja siis. Ja ta oli nii tore, ütles mulle „kullake“. Ma tundsin end jube hästi. Mees silus käsivarsi ja silitas pead ja kiitis mind kogu aeg. Ja siis tuli TEMA. Alguses siis pea, järgmise pressi ajal õlad ja siis vist viimane osa TEMAST. TAL oli LOOTEKOTT veel „seljas“- pea oli väljas, aga õlgade ja keha ümber see oli :) Ämmakas ütles, et ta oli sellepärast natuke kauem tulnud, et pea ei olnud kuklaga eespool vaid oli otse ja käed ei olnud külgede peal, vaid üks käsi oli küünarvarrest kõverdatult õla peal ja siis oli nabanöör ümber jalakese :) Aga ma sain ta kohe enda kõhu peale ja sellest hetkest oli kõik ülihästi. Vaatasin oma kullakest ja ämmakas ütles, et me siis vaataks ka, kumb ta on :) TÜDRUK oli! Jeerum! Siinkohal jääb mul küll sõnadest puudu, et seda tunnet kirjeldada, mis mind valdas. Ta oli niiiii armas- küll natuke sinine ja paistes sellest vees ligunemisest, aga tundus, et on väga rahul sellega, et ta just minu kõhu peal on. Ja oeh. See kõik oli liiga ilus.
Ja platsenta tulek- mingil hetkel kui tita oli juba pikalt mu kõhul olnud ja issi oli nabanööri katki lõiganud, küsisin ma, kas ma võiks nüüd platsenta välja pressida. Ämmaemand ütles, et jah, kui tunned, et kõht kõvaks läheb, siis pressi samuti nagu titatki välja. Ja, oh, kui hea SEE OLI!!!! Nii kergelt tuli- nii soe, paks ja mõnusalt vajus välja. Ja oligi korras ;)
Enda õmblemist ma ei tundnudki- nii palju muud oli teha- lihtsalt VAADATA ühe inimese pisikesi silmi, käsi, jalgu, näokest...
Sünnihindeks sai tütreke 9/10. Esimene 9 oli natuke liiga sinise naha eest esimesel minutil. Ja Ta sündis 27-ndal detsembril 2008 kell 04.57. See oli siis napilt üle kahe tunni peale KTG alt väljasaamist. Ämmakas ütles ka, et väga hästi ja ruttu läks. Tütreke kaalus 3820 grammi, oli 51 cm pikk sünnihetkel.
Oli laupäeva varahommik. Ja kuigi valutades oli meeletu uni, oli see peale sünnitust täiesti kadunud... Niiet kella 7-st kui perepalatisse saime, ei tulnud mul magamisest midagi välja. M. ja tibu magasid, mina hakkasin putru sööma. Kõht oli ju tühi :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar