Mäed, kloostrid, varemed, mäed, kloostrid ja veel ühed varemed. Igas linnas on mõned vanad seinad püsti päris vanast ajast. Eiei, need on väga ilusad ja puha, aga mingist hetkest on need lihtsalt järjekordsed varemed...
Üleüleeile käisime Vardzias, see on kalju sisse, kõrgele ehitatud linn. See oli muljetavaldav. Eriti mulle, kes ma vihkan kõige rohkem maailmas ilma käsipuudeta kõrgele viivaid treppe... Lapsest saadik olen ma näinud regulaarselt unenägu, kus ma pean üles minema trepist, millel pole käsipuid ja ma naaldun seina vastu, käpuli ülespoole ronides, kuid inimesi on sellel teel palju ja nad trügivad.. Ühel korral neist unenägudest ma kukkusin surnuks, kuid mu uni ei lõppenudki sellega ära, vaatasin kõrvalt, kuidas minuga toimetati.. (Tavaliselt ärkan kukkumise peale hirmuhigiga otsaees ja kloppiva südamega..)
Ühesõnaga - Vardzia on üliilus, põnev ja aukartust äratav.. Mõelda, et seal pidid inimesed hakkama saama - no eelkõige mõtlen ma lapsi ja beebisid... Uuuh. Hiljem, kodus olles saan pilte ka lisada, siis näete, mida ma mõtlen..
Mõned päevad veel tagasi tulime Gorist Borjomi. Gori oli esmapilgul täiesti jube linn! Esimese hooga tahtsime samal õhtul põgeneda, kuid tegelikult oli hea, et mitte midagi enam kusagile ei läinud.. Olime linnas lõksus ja leppisime sellega. Öömaja otsides ja mööda tänavaid kõndides tervitas meid teiselt poolt tänavat onu nimega Merab. Ta ütles, et tal aega on ja et ta hea meelega aitab meil hotelli leida, et missugust me tahame... Võtsime tolles linnas parima hotelli nimega Victoria. Kui te nüüd ette proovite kujutada, missugune see välja näeb, siis: ühte nõukaaegset korterit suudate ette kujutada? No lisage sinna kõrged laed ja veidi tühjem ja avaram tuba. Selline oligi. Ja Merab aitas mu koti ka veel üles tuppa vedada. Imelik, kuidas ühed korralikud eestlased sellise abi peale kohmetuvad ja pigem ei oska midagi peale hakata. Tänasime teda südamest ja ma andsin talle ühe "Kalevi" shokolaadi. Tänutäheks.
Nüüd sõidame Kutaisist, kus ööbisime 2 ööd, Batumi poole. Kavatseme Kobuleti ja Batumi vahel maha minna. Siis oleme päris Musta mere ääres :)
Aga Kutaisis oli tore. Mulle see linn meeldis. Esimesel õhtul oli terve linn õues - küsisime, mis toimub, tuli välja, et linna sünnipäev. Terve kesklinn oli paksult täis nooremaid ja vanemaid kutaisilasi. Turg oli, kus müüdi igasugust nodi, nagu meilgi, ainult 2x odavalt. Või isegi 3x. Kontsert oli ka - kohalik bänd tegi poppe laule järgi, veidi pungistiilis. Ahjaa, sel õhtul võtsime kõhtudele gruusia rasvasest toidust pausi ja tegime kõrvalhüppe kohalikku hiina restorani. Hea vaheldus oli.
Kutaisi teisel päeval proovisime 40 km kaugusele Okatse kanjonisse saada. Algises tundus see võimatu missioon, keegi ei teadnud kohalikest, kus see on, veel vähem, kuidas sinna saab.. Aga Kui keegi küsib, siis tegelikult on see lihtne: Kutaisi kesklinnast linnaliini marsrutkaga Ninoshvili tänava turule, sealt marsrutkaga Khonisse, Khonist edasi kas marsrutkaga või taksoga Gordisse. (Marsrutka jaoks peab aega varuma, takso viib ja ootab ja toob tagasi ka. Ülimugav. Ja odav meie mõistes.) Linnaliin 40 kohalikku senti nägu, tavaline marsrtutka 2 lari nägu ja 40 lari taksosõit (40 km pluss 2h kohapeal ootamist). meie valisime takso, meid oli 4 (saime tuttavaks ühe toreda paariga - poiss oli hispaanlane ja tüdruk poolatar. Head ja siirad inimesed, veetsime nendega terve õhtu, linna tagasi tulles õhtustasime veel koos :) tervitused siit Anjale ja Joanile).
Toiduga on ka nii, et tegelikult hakkab iga toidukord odavamaks minema - kui alguses maksime nii hommiku- kui ka õhtusöögi eest 30 lari kord, siis nüüd, tänane hommikusöök oli 10 lari ja eilne õhtusöök oli 20 lari. Muljetavaldav. Kohviga on siin küll kehvemad lood, nad, kurjamid, joovad siin päriskohvi pähe Jacobsi 3 ühes laga :) ühel päeval leidsime kohviku, kus müüdi päris cappuchinot, ma võtsin kohe 2, mine tea, kunas jälle saab :)
Ah et mis puugid, küsite? Noh, leidsin ühe imearmsa gruusia tegelase oma valgelt kannikalt. Ei olnud ta veel ennast suureks imeda jõudnud mu verest, niiet Riho kahtles, kas see ikka puuk ongi.. aga oli. Imetilluke. No mis seal ikka. Loodame, et ta väga tige polnud...
Kuna pildid on lisatud oktoobris 2016!!!, siis panen need siia ühtejutti. Ehk on arusaadav - kirjutan juurde ka, mis kus tehtud on :)
See on rong seest, millega Gorisse sõitsime. Rongipiletid on imeodavad.
See ongi Gori. Stalini sünnilinn.
Linnale lähenedes avanes selline pilt..
..see ei paranenud linna jõudes..
Gori keskväljakul oli uhke hoone. Ilmselt linnavalitsus?
Bussijaam. Kui me olime avastanud, kui jubedasse linna me olime saabunud, tahtsime kohe jooksu panna, otsides bussijaamast midagigi, mis meid mujale viiks. Kuhuiganes. Aga - ja õnneks - olid kõik bussid selleks õhtuks läinud.
Pole ime, et me lastena hambaarste kartsime :)
Süda!
See on see uhke hotellituba Goris. :)
Hommikusöök, kus meid oli teenindamas umbes 6 inimest - me olime ainukesed inimesed selles kohvikus :)
Stalini muuseum. Ei, see on vagun, millega Stalin ringi rändas, see on muuseumi üks osa :)
Muuseumis sees natuke kunsti kah. Ma mõtlen, mina tegin kunsti :)
Ma ei saanud aru, mis asi see on.. Tõkkejooksukoridor? Või käis see "värav" keskelt lahti? Stalini muuseumis endiselt.
Riho otsib sarnasust. Kes kelle nägu on?
Tegelikult oli väga tore, et me Gorisse jäime - järgmisel päeval käisime lähedalasuvas koobaslinnas Uplistsikhes (no on alles nimed!). Ja see oli nii lahe!
See siin on tee alles.
Kohal! Koobaslinn on siis kaljude sisse uuristatud ruumide ja käikude ahel, kus elati vägaväga ammu.
Wikipedia aitab, kes soovib uurida :)
Borjomi jõudsime öösel, pimedas - otsides oma majutust, mida booking meile pakkus, läksime mööda pimedat tänavat ja sellesama maja juures kutsus üks tädi meid enda juurde.. Muidugi polnud see see koht, mida me otsisime, aga noh, käis kah. Muide, voodid olid paljudes kohtades sellised, kus kahe magamiskoha vahel oli suur vagu. Ei, tegu polnud kahe madratsiga, ikka ühega, aga lihtsalt nii deformeerunud madratsiga, et me magasime ühes vaos koos keset voodit.
Kohvidega oli lugu kehv. Eriti minu jaoks, kes ma ilma piimata kohvi ei tunnista. Kõige parem, kui oleks latte või cappuchino :)
Aga tavaliselt pakuti türgi kohvi. Ja piima küsimise peale laiutati käsi.
Borjomi oli kunagi uhke kuurortlinn. Mulle meeldis see praegu ka, muidugi.
Müügiks olid männikäbikompotid!
See oligi meie öömaja. Toa seinaks oli kapp, mille tagant kostus kahtlaselt lähedalt köögis räägitavat juttu. Selgus, et kapi taga seina ju polnud, sellepärast siis..
Nüüd oleme Akaltsikhes.
Siin tegi Riho oma kohustusliku juukselõikuse. Me otsisime ikka teistest linnadest ka, aga seal laiutati käsi, et ei, meestel me ei lõika. Meeste juukseid lõikavad ainult mehed.
Teel ühte suurde koobaslinna, Vardziasse, möödume mitmest varemest..
Minu lemmikud - trepid servadel..
Vardzias. See oli kordades suurem kui Uplistsikhe.
Nagu kaldapääsukesed meil. Ainult et seal elasid inimesed, mitte linnud...
Arvate ära, mis auk see on? Ei? Hädalkäimise auk, loomulikult.
Ühel hetkel oli Riho mu kõrvalt kadunud. Ma pidin üsinda minema alla, läbi kalju, seda kitsast rada mööda.. Brrr! Minu õudusunenägu.
Neid inimesi koobastest tagasi ei tulnudki.. No kui autosid vaadata.
Ööbimiskoha peremees viis meid veel ühte kloostrisse. See asus väga kõrgel. Ja autosõit sinna oli jube. Mööda teed, mille kõrval oli kuristik..
Peremehel oli rahustuseks veini kaasas :)
Munk, kes läheb üles, kloostrisse.
